"It´s disgusting what dreams can do to you!": Sest ma arvasin, et inimesed eksisteerivad veel...

Kuna tundsin end juba nagu inimene, siis otsustasin eile välja minna... Kuhu mujale ikka kui Fireflysse. Kohale jõudsin umbes 11 aegu ja oii- ei kedagi rahvast peale minu. Egas midagi. Euro õhtu oli niiet Marit hakkas jooma:)

Kell 12 sai euroaeg läbi ja rahvast ikka ei kusagil. Võtsin jalad alla ja läksin linna peale vaatama,et kus kõik on siis. Aga võta sa kinni, linnas polnud mittekedagi, mitte kuskil ja enamus baare olid ka kinni pannud ennast. Tegin siis alkoholist tingitud saatusliku vea ja läksin Don Carlosesse. Aga muidugi oli Fausto ka seal ja aga muidugi oli tal juhtumisi vaba õhtu... Enam ma tast lahti ei saanud.

Läksime siis tagasi Fireflysse. Tegin tema kulul veel ühe joogi ja tundsin, kuidas ma nii üldse ei jõua olla tema seltsis enam. (siinkohal mainin, et ta üritas mind koguaeg suudelda. Krt, hea oli, et Laura mulle seda "pane silmad kinni" lauset tutvustas...ei pannud silmi kinni, kõike muud tegin aga silmad hoidsin suured nagu praepannid)

Steve siis pakkus, et ma laseks tagaukse kaudu jalga. Tegi nägu, et tahab minuga rääkida ja päästis mind ära sealt... Ei tea kaua see Fausto mind seal veel ootas. Vähemalt olin ma viisakas ja lasin Stevel talle öelda, et ta võib nüüd koju ära minna, sest ega ma enam tagasi ei tule...

Uskumatu...ja kuni lõpuni ei tulnudki kedagi juurde sinna...

Ma olin jummelast lämmi omadega selleks ajaks ka ja kodutee oli nagu kuradi Kersna retk mu meelest...