Istusin täna pargis ja vahtisin oma vaadet... Tuul oli niiii tugev ja sahistas ja krabistas ja keerutas ja...oeh, mida kõike veel. Päike siras ja tuul puhus. Jah, nautisin. Ja siis ma tõdesin kurvastusega, et mul on seda nautimist jäänud vaid paar kuud. Saaks ma selle suurepärase suurepärasuse endaga kaasa võtta...See oli killuke ilusat mu päevast.
Ja emmega rääkisin ka, saime end vastastikku välja ventileerida...ja mu emme endiselt rokib seda, mida minagi...niiet arvatavasti ei mingit muutust ka tulevikus :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar