Mis siis nüüd?
Kas ma saan öelda, et mul on siin halb? Kas ma julgen väita, et SEAL mujal on parem? Ei, kuid võiksin ju, tahan ju. Tahaksin kindel olla, et kui näen halba mujal, siis muutuvad kohalikud ebameeldivused pisipisitillukesteks.
Hetkel mu jalad sügelevad(nojahh, seda küll;P)(metafoorilises mõttes, et selge oleks.) ja süda ihkab ära. Tahaksin olla lootusetus olukorras: kilomeetrite viisi kiirteed, nälg, räpasus, väsimus. Ühesõnaga sellises olukorras, et nutt tuleb peale. Kergelt Sadistliki fantaasia küll, kuid "MIKS MITTE?" küsiks ma selle peale. tegelikult pole see nii hetkeline midagi, see näriv tunne. Päris pikka aega tundub mulle, et see, mida kõik eelavad polegi see, mida ma ise tahaks. Nagu näiteks see kohutavalt ülepaisuttult tähtsaks tehtud ülikooli teema. Muidugi ma tahan edasi õppida, kuid kas on eluliselt tähtis seda just sel aastal teha? Kõik ümberringi paanitsevad, et mis ja kus ja kuidas ja... no tead isegi, kuid mul on kõige selle suhtes ükskõiksus tekkinud, võibolla just sellepärast, et kõik minu ümber niivõrd kohutavalt paanitsevad.
oihh, mul on vist ikka see kevadväsimus.(Tegelikult hetkel veel siis kevade EELNE väsimus, sest see va sunnik ei taha kohe kuidagi siia meie väikesesse Eestisse saabuda.)
Ja eilne. Mul tuleb millegi pärast süütunne peale kui minuga niivõrd mõistlikult ja siiralt räägitakse. Mulline "õnnistus" on omada seda puht naiselikku võimet kõike üle paisutada. Kuid see siiski andis mulle midagi. Pole päris kindel, mida, kuid kuidagi kindlam on sellegipoolest.


Küsimus on siis nimelt selles, et kas ma jõuan siit enne ära minna kui massiivne stress minu peale kukub?