12. detsember 2008

Ma pean ennast kokku võtma...

Aga ma ei suuda... Ma ei saa enam iseendaga hakkama! Appi? Saate aru? S***agi te saate!
Vahite mulle ainult oma suurte tühjade kalasilmadega otsa kui seletada üritan. Mis abi mul sellest olla võiks?
Närvid läksid reisile... Loodan, et Rootsi, siis saab nad nädalavahetusel tagasi tuua. Kui ei, siis on kuri karjas(Hunt?) ja ma jään ka edaspidi selliseks. Nonsens tegelikult ju! Kui närvid ära läksid, siis peaks ma juberahulik olema. K-E-E-R-U-L-I-N-E!
(Täna lähen ma NELJAKS! Ise teen end neljaks...)
Midagi oli teisiti, kohe hästi-hästi teisiti. Ja see oli tore. See, millele ma pikemat aega mõelnud olen, see oli tegelikult sulaselge ajaraiskamine. Ei tee nii. Praegu pole ju midagi pahasti( selle koha pealt).
Hämmastav, keegi pole mind kunagi usaldanud... Ma kohe ei oskagi olla nüüd sellepärast. Oleks nagu hea ja siis pead mõtlema, et oot- oot, miks ma hea olen.
Mul on infarktieelne seisund. Telekas kirjeldatud sümptomid on kõik olemas. Minek vist.
Aga aitab, ma lahkun majast!
Ma jätsin sulle päkapiku andmata:(

Kommentaare ei ole: