Ärkasin ja sadas lund.
Jäälilled mu akna peal,
nad mulle öelda ei tea,
kas ja millal näen sind taas.

Hommikumantli soojus,
võtan kohvi, et ärgata...

Sajab lund
ei varja torm,
kui näen sust und,
veel raskem on.
Sajab lund
ei aita see,
kui näen sust und,
on raskem veel.

Vahtu vaatan vannivees,
kardan silmi sulgeda,
sest su pilk mu silmade ees
on selgem veel kui ilmsi Sa.

Peegel ka mind ei paita
ja meik siin palju ei aita,
mida selga panna ei tea,
täna koju jääma peaks.