Eile õhtul, enne magamaminekut esitasin endale tähtsa küsimuse... Ja vastus oli "EI!" See kohati isegi hämmastas mind:)
Kas ta tõepoolest arvas, et ma jätan TEMA pärast kooli minemata?! Naljanina! Seal väljamaal süstitakse inimestesse ikka liigselt lootust ma vaatan.
Viimased päevad on liiga kummalised olnud- aga ma tean, et esimene nädal ongi raske, teine kergem ja kolmandal ei suuda enam meenutada, miks raske oli:) Nii ta tavaliselt ongi, eksole!
Tõepoolest meelitav..aga mina pole ju süüdi, et ma sedasi mõjun. Sry kui kellegi tundeid solvasin...(tglt mida ma siin ikka vabandan, mind ju tegelikult ei huvita need teiste dilemmad ja kinnisided.)
:D