Ära maga päeval:S

...Nii, seal me siis sõitsime. Olime just Antsla raudteed ületamas kui märkasime, et rong tuleb. Kaimo siis lisas hoogu ja lipsas napilt rongi nina eest läbi... Vaatasin taha ja nägin kuidas rongi vagunid tänu meie manöövrile ümber minema hakkasid. Keerasime siis tee äärde ja jäime Veepargi juurde seisma( Antsla veepark). Kaimo võttis mu taskust suitsud ja kiskus seda mõnuga... Järgmine hetk olen Keskturul ja inimesed sebivad ringi. Mingi meeletu mürgel käib- Kedagi otsitakse. See keegi olen mina! Hakkan siis väravate poole suunduma...hääääästi rahuliku sammuga kusjuures-minul kiiret ei ole. Näen kuidas mundris mehed mind otsivad. Siis on mingi tüüp.

Ütleb:" Antsla on segane!"

Mina selle peale: " Welcome to my life!"

Tema:"Mina pole Antslast, mina pole süüdi..."

Mina:"...Aga mina olen..."

Kõnnin edasi. Endiselt juberahulikult, kuulen selja taga karjumist ja koerte lõrinat. Jõuan väravatest välja ja olen omadega Lusti majade vahel. (selle paari minuti jooksul on öö kohale saabaunud;P)Kõnnin-jälle. Tahan sealt üle raudtee minna ja näen seal istumas mingit mammit. Ütleb midagi, aga ma ei saa aru, sest kõik kajab meeletult vastu. Teisel pool on inimesed, kes tantsivad ja naeravad. Nad kõik on riietatud 60-ndate stiilis ja kuskilt kõlab ka vastav muusika.

Lähen neist mööda ning järgmisel hetkel turbeldam seesama mammi must mööda ja ütleb:" Sa oled veel liiga noor, et seelikut kanda!" Ma hõikasin midagi vastu kahh, kuid ei mäleta, mida täpselt. Kuri ma igatahes olin...

Edasi siis. Mingi laohoone ja värki. Mind valdab paanika ja ma tahan sealt meeleheitlikult minema saada. Mingi musklis jõumees hakkab mulle seinast läbi teed rajama. Mina näen kingi ja lähen sinna... Valin endale ilusad punased ussinahast kingad välja. Mingil hetkel muutub üks kingadest roheliseks ja ussinahast saab krokodillinahk... Ma märkan, et teine punane king on hoopis mingi naise käes, kes seda äärest järab. Kakun käest ära ja näen, et ta on juba pool äärt ära järanud. Musklis jõumees leiab väljapääsu ja ma sõidan mingi värgiga ülespoole ja majast välja-mul on kaks hobust... Ma võin vanduda, et ma olen neid hobuseid enne näinud!

Sõidame Lauraga bussis. Buss rahvast täis ja mei pole just kõige paremas tujus. Eks me siis anname seda ka kaassõitjatele mõista. Nokime, norime, ja lausa mõnitame... Meid visatakse bussi seinast välja. Kuskile kõrgele ja liikuvale platvormile kusjuures. Bussi küljes on silt: " Likvideeritud ebasiivsa riietuse tõttu!"

Igatahes teen ettepaneku platvormilt jalga lasta, sest seal on kaamera. hakkan siis astuma(Laura on kadunud) aga avastan, et polegi kuhugi astuda. Mingid trossid ja kogu lugu. Jälle mingi tüüp. Küsin teed, ta ütleb, et ma olen tagaotsitav ja lubab mind aidata... Tema lippab ees ja mina ukerdan järgi. See ronimine on niiiiiiiiiiiiii valus-kohutavalt valus. Mingid tiibadega kõhedusttekitavad tüübid tiirlevad ümber minu.

Lõpuks ometi olen lõpus. Keegi, keda ma isaks pean aitab mu alla nende trosside otsast, kusjuues ma tean kindlalt, et see pole mu isa. Aga selle asemel, et mind alla tõsta, hoiab ta mind õhus, ega lase lahti. Terve kari suurte mägioinaste sarvedega inimesi- üleni valges jällegi...kummalise aura sees... Igatahes! Üks neist tõstab süstla ja surub selle mulle tugevasti veeni...

Siis ärkasin üles...

Siit ka siis moraal. Kui tahate oma tervet mõistust säilitada, ärge päeval oma silma looja laske...