Minu vaade siis...pilt jaguneb viieks osaks...pluss koonduvad jooned ja tagaplaani varjundid. Oehh;S
Ma siin teen siis rõõmsat nägu ja värki...aiii mulle meeldib joonistada-yeah, right ma viitsin kahh ;D
Yeiiiii esimene päev läbi...kõht poolkeedetud makarone täis ja tuju nhjahh...:P
...See oli hommikul hääbunud uni... Kuid mis tal sellest?...
Kas poleks tore, kui nad läheksid ja kogu selle kaasatoodud jama endaga kaasa võtaksid.Ei! Nad lähevad eemale. Mitte ära, lihtsalt kaugemale- just parajasse kaugusse, et igal ajal tagasi tulla. Iga natukese aja tagant tulevad nad tagasi ja toovad endaga uusi "kingitusi" . Eelmisi "unustatud" kinke nad tagasi ei võta, ükskõik kui palju neid ka meelitada. JAMA! Minu riiulid on juba nende "kinkide" all lookas. Kapiukski ei taha enam korralikult kinni minna, ning lauasahtlites valitseb totaalne kaos. Kuid neid see ei huvita... Tulevad ja toovad- tulevad ja toovad, eelmisi minema viimata.Tekib küsimus, et kas nad pole mitte rottide, jäneste või koguni hiinlastega suguluses. Nad paljunevad meeletu kiirusega. iga kord on neid võrreldes eelmise korraga kaks korda rohkem. ja mina olen alati külalislahke ning võtan pidevalt suureneva seltskonna alati vastu. Miks? seda ei tea ma isegi. Loodan/mõtlen, et seekord nad oma "kinke" kaasa ei too... Jah, sedasi ma vist igakord loodan/mõtlengi."...me vist pole loodud lendama..." nagu üks mu tüttav mulle mõni päev tagasi ütles. Isegi kui ma ära koliks, leiaksid nad mu kindlasti üles. Nad tulevad jälgi mööda... No teate küll neid jälgi, mida inimene jätta suudab ilma, et ta sellest ise teadlik oleks. Just! Aga pole hullu. Ma ostsin endale uue riiuli- nüüd peaks "kingituste" murega mõneks ajaks kõik olema. Aga jäljed. Ma hakkasin ju jälgedest rääkima. teate, millised minu jäljed on? Kõigepealt lähevad need suurte sammudena enesekindlalt otse...Siis on näha, et tammun kohapeal. Liigun siis korraks tagasi ning üritan siis hoopis hüpata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar