... Isegi seda oli raske teha...

Oooooh, päike. Veel mõnda aega tagasi oli päike see, mis takistas mind päevasel ajal patja täis nutmast. See tähendas seda, et öösel sai padi kaks korda rohkem pasunasse. Nüüd ma olen padja rahule jätnud. Padi ei ole enam niiske. Niiske padja peal oli vastik magada. Enesetunnegi on parem, kuigi mõtted keerlevad endiselt selle noormehe ümber, kes end nii targaks peab.“Suu kinni!!”, ütlesin ma talle üks kord. Ei jäänud vait, klõbistas oma sõnu mulle oma klaviatuuril edasi.

Ma imetlen sinu tarkust. Sinu enesekindlust. Ja isegi seda et sa riskid minuga halvasti käituda. Igas harilikus olukorras oleksid sa oma hammastest ilma, aga mulle meeldib vaadata, kuidas sa naerad ja hambad on naeratuse oluline osa, seega, hambad jäägu alles. Mina ei tea. Ei tea midagi. Praegu on kõik ebaselge.

Ma ei veereta enam tõsiseid mõtteid, ma enam ei julge. Ma olen sind hunniku hüüdnimedega terroriseerinud. Sina mind ka. Sa ajad mind naerma. Nutma. Naerma. Vihaseks. Veel rohkem vihaseks ja siis jälle muigama. Aga ma hoiatan sind, : kui sa veel mind haavata kavatsed, tulistan ma su orbiidilt alla kõige õelama raketiga, mille ma oma ajus ja südames konstrueerida suudan. Ja kes mind selliseid meetodeid kasutama õpetas? Sina, ikka sina. Aga kas ma ikka tahan seda? Hmm… tead mida? Tee mida sa tahad. Käitu kuidas tahad, mina ei jaksa. Ma tõmbun tagasi, et säästa oma närve su vaenulikkusest. Ma saan sinuta hakkama, kuigi see on väga ebameeldiv. Nii ebameeldiv, et tahaks teha “ühühüüüüüü üü üüü üü “ ja soolajälgesid näost maha pesta...

Ma mõtlen sulle naeratuse. Naerata vastu...