14. aprill 2007

HÄMMASTAV...

Ütlemata jäid nii paljud laused
Ehkki palju olulist ka öeldud saime
öeldud, vihjatud, mõistetud...

Needsamad naeratused ja jutud
See rahulik olemine ja usaldus
--kõik oli olemas...

Me teineteisele ei mõelnud
--ei mõelnud niipalju kui oleks pidanud
Aga olemasolu rituaali täitsime...

Me hoidsime endas naeru ja nukrust
ja uskusime tarkust ja kiirust
Nii lihtsalt sõbrad olime...

...Mu kaotus on suurem, kui arvasin ma...


Ma seisan ja vaatan teda. Ma tunnen ta lõhna, ma tunnen ära ta riided, ta soengu,ta pilgu, ta käed, ta huuled, ta hääle.
" Kuidas sul läheb? " küsib ta mult ja ma tahaks talle öelda, et näed ju ise, aga ma tean, et ta näeb ju ise, kuid ma tean, et ta ei näe tegelikult mu sisse ja ma otsustan, et mida sõbralikum ma olen/paistan, seda rohkem ta arvab, et mul on tast ükskõik ja ma ütlen: "Lõbusalt! Ja kuidas sul?"

Kommentaare ei ole: