Valge järv peegeldab kustunud päikese surnud kiiri, vaikiv vesi vaatas hirmunult tumedat taevast ja väristas 6rnalt oma tumma keha...Tekkinud lained jooksid ehmunult laiali ja katsid h6bedaste pärlitega kogu sügavalt lummava veesilma. Sa seisid ja vaatasid nukralt p6hjatut pimedust. Kustunud päike kallas tuhastunud huulilt tilkuvaid s6nu, mis alla sadades jäätunud valuks muutusid... Külmununa l6hestas vaikiva 6hu südame ja tükeldas 6rna järve pisikesteks sätendavateks pärliteks, mis ümbritseva kurbuse h6bedaseks maalisid.Astusin läbi helisevatest kildudest vihma.P6imisin end k6igena ümber sinu ja hääletutest sosinatest sai laul, mis valguse maale kivistunud pimedusse p6levaid auke l6ikas. Kustunud päikese surnud silmadest langesid söestunud pisarad, mis läbi kildudest 6hu, pimeduse merre sukeldusid. järve sätendavad pärlid sulasid ühte ja muutusid lugematuteks valgeteks roosideks, mis enda väreleva hingusega kogu taeva valge siidiga katsid. Avasin silmad. Lillede 6rn l6hn paelus minu hinge lumivalgete lehtede kütkeisse ja vangistas südamesse valgusest puretud laule...
Kriiskav kaja meelitas ligi kustunud päikese surmavad kiired, mis minu silmades oleva sära ära varastasid. Keerasin end tugevasti ümber sinu- vaatasid 6elalt taevast. Siis nägin...sinu säravrohelised silmad langesid lehtedest pisaratena valgetele roosidele ja sulasid voolavaks kurbuseks. Karjusin enda v6ltsi südamesse teravad pinnud ja voolisin vihast l6ikavad vikatid. Valged roosid kriipisid enda teravate küünistega sinu kaitsetut keha ja vangistasid nutva hingena mu pilvi puudutava linnu roostetavasse puuri..Minu südant närisid valust ja vihast tekkinud rotid, kes s6d ära kogu kingitud 6nne. Viimast korda sosistasin sulle armastusest p6letavaid s6nu ja t6stsin siis vihast läikiva vikati. Raiusin maha k6ik valgete rooside surmavalt salvavad m6tted ning niitsin julmalt viimsedki heledalt l66mavad 6ied...Tapsin k6ik ahnelt lumise...ja jätsin alles vaid sind leinava pimeduse. Kunagise h6bedase järve pärlid mattusid valusalt valge vere sisse. Naeratasin tumedale päikesele, kiskusin asjatult südamest teravalt l6ikavaid pinde...siis muutusin üleni tuliselt keevaks valuks ja langesin niidetud 6ielehtedele, mis kustudes siin veel vaikselt hinge otsisid. Nagu m6tetu vaikus muutus kurjaks ja pildus kilde ning tabavaid s6nu, mis kustuva päikese mustaks tolmuks l6hkusid...Mina aga jäingi surnud roosidele lebama, jälgides langeva taeva ahastavalt karjuvaid m6tteid...Igavesti kadunud maailmast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar